Rusikas

(Ümber suunatud leheküljelt Rusikad)
Gerard van Honthorst "Rõõmus viiuldaja", 17. sajand; väidetavalt käib paari Honthorsti teise maaliga "Naine, kes tahab raha".
Rusikaga vaskspaatel. Motše kultuur, 2.-6. sajand.
Kolm rusikat Bubanji Teise maailmasõja memoriaalpargis Niši linnas Serbias, püstitatud 1963. Skulptor Ivan Sabolić.

Piibel

muuda

Kas mitte su kurjus pole suur
ja su süüteod otsatud?
6 Sest sa võtsid oma vendadelt panti ilmaaegu
ja riisusid alastiolijailt riided.
7 Sa ei andnud väsinule juua
ja keelasid näljasele leiba.
8 Aga rusikamees - tema päralt oli maa
ja ainult armualune võis seal elada.


Proosa

muuda
  • Siiski ei langenud rusikas ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase setuka nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratav mõõk ja mõõga kohal välkus pigem metsik kui uhke silm, mis manitses teekäijaid naerupahvakut maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest võitu sai, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid. Nii jäi ülitundlik d'Artagnan majesteetlikuks ja terveks kuni õnnetu Meung'i linnani.


  • "Noh, las käia rusikatega!" ütles Bulba varrukaid üles käärides. "Ma tahan õige näha, mis mees sa rusika poolest oled!"
Ning pärast kauast lahusolekut hakkasid isa ja poeg tervituse asemel jagama teineteisele tümakaid küll ribide vahele, küll nimmekohta, küll rindu, kord taganedes ja ringi vaadates, kord uuesti peale tungides.
"Vaadake ometi, kulla inimesed: vana on ogaraks läinud! Täitsa aru kaotanud!" kurtis nende kahvatu, kõhn ja hea ema, kes seisis läve juures ja polnud veel jõudnud kallistada oma lapsi, keda ta oli nii kaua igatsusega oodanud. "Lapsed tulid koju, üle aasta pole me neid näinud, aga temal tuleb pähe teab mis; muudkui rusikatega võmmima!"
"Aga vahvasti annab!" sõnas Bulba peatudes.
"Jumala eest, hästi!" jätkas ta ennast pisut kohendades. "Nii et jäta kas või proovimata. Tubli kasakas tuleb temast! Noh, tere kah, pojuke! Las ma kaelustan sind!" Ning isa ja poeg hakkasid teineteist suudlema. "Tubli, pojuke! Igaüht kolgi nii, nagu sa mulle praegu andsid. Ära jäta kellelegi!" (lk 6-7)


  • Peenetundeliselt, hoidudes lausa vaidlusse astumast, kuid koledal kombel kiideldes oli [alamleitnant] juba mitu korda vihjanud inglise poksi paremustele, osutudes seega täitsa puhtaks "läänlaseks". Rusikatega isand ainult muigas põlglikult ja halvustavalt sõna "poks" peale; ilma et temagi oleks võistlejat avaliku väitlusega austanud, näitas või õigemini esitas ta omalt poolt vahel nii poolkogemata ühe täiesti rahvusliku argumendi - tohutu rusika, soonilise, pahkliku, ruskete karvaudemetega kaetud rusika, ja kõigile oli kohe selge, et kui see sügavalt rahvuslik argument kindlalt mõnd objekti tabab, siis jääb tõesti ainult märg plekk järele.


  • "Hea küll, Villem. Kui sinu härra või — seltsimees mustlastega riidu minema ja need ta kallale kippuma, kas sinu ei avitama oma härrat?"
"Muidugi, aga mitte enne, kui asi selge oleks olnud."
"Mis asi enne selge olema?"
"Kellel õigus, kas härral või mustlastel," vastas Villem kindlasti.
"Hm, tark poiss, tark poiss! Aga et see härra maa oli, mille peal mustlased asusid, siis oli õigus härra pool?"
"Siis löönud ta oma tarkusega mustlased kallalt minema, mitte aga toapoisi rusika abil."


  • Söögilauas nimetas Pfaff ennast perekonnaelu pooldajaks, öösiti mõnitas elatanud naist. Kariõigust kasutas ta, niipea kui töölt koju sai. Tütre kallal sügas ta oma punakarvaseid rusikaid tõelise armastusega, naist lihvis vähem. Kogu teenitud raha tõi Pfaff koju; see klappis alati karvapealt, ilma üle lugematagi, sest ükskord, kui rahad ei klappinud, tuli naisel ja tütrel öö tänaval mööda saata. Kokkuvõttes oli Pfaff õnnelik.


  • Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis Goethe ja toppis särgi püksi, kas sa arvad, et minu Suur Raamat on juba valmis? Mis võiks veel tulla pärast Götzi ja Wertherit, küsisin ma lootusetult käsi laiutades. Faust, karjus Goethe äkki jubeda häälega, Faust ja ei midagi vähemat. Ja ta tõstis oma rusikad taeva poole. Faust, ütles ta siis, kes allutab maavaimu. Faust, kes sõlmib lepingu kuradiga, et teda intellektuaalselt jalge alla tallata. Faust, kes jahib absoluutset intellektuaalset valgust, mis ei lagune värvideks, kompromissiks, kirevuseks.
    • Jaan Undusk, "Tischbeini märkmed Goethest", Looming 9/1999, lk 1312

Luule

muuda

Mis on me hing? Jääd lööme labidaga
ja kangiga … ja rusikaga rinda
Meil tuleb kevad kinni nabida ja
maksta ükstakõik kui kõrget hinda


Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad plaanid
naine, kiiktool ja hõbelusikad!

  • Heiti Talvik, "Jumalate hämaras" 2


Vanasõnad

muuda

Kirjandus

muuda