Proosa

muuda
  • Põhiseaduse preambul ütleb, et Eesti riik on rajatud kaitseks sisemisele ja välimisele rahule ning peab tagama kultuuri ja keele säilimise. Riigi olemus ja mõte on olla muutumises ja liikumises läbi aegade. Avatus iseenesest ei ähvarda eestlust.



  • Kuigi ma ei tea isegi, mida tegelikult tähendab kõrgkultuur. Tõepoolest on olemas näiteks luule, mis on "tavalugejale" raskesti mõistetav ja peaaegu läbipaistmatu (mulle endale kipub just sedalaadi luule meeldima, sest mõnest üksikust praost paistev valgus mõjub mulle palju eredamalt kui lauspäike), aga ma olen aastate jooksul aru saanud, et tegelikult ei ole olemas sellist asja nagu hermeetiline kunst, küsimus on enamasti kiirustamises – anna luuletusele aega, loe seda kasvõi teosammul, mitu kuud järjest, ja ükskõik millise kogemuste pagasiga sellele läheneda, tuleb mingisugunegi arusaamine lõpuks ise.
Siin lagunebki mu jaoks kõrgkultuuri kui sellise mõiste. Võib-olla on selline perspektiivimuutus eelduseks, et ka kõrgkultuuriks peetav poleks enam marginaliseeritud – avatus mõistmisele on olla avatud millelegi raskesti mõistetavale, tihedamale. Võib-olla väärtustataks siis seda rohkem.

Luule

muuda

Merd mõista on lihtne -
näojoonteks on
avatus, igatsus tal.
Lend - see on luule.
Ta näiva kerguseni
tõusta raske on seni,
kui pole toetuda tuulde.

  • Velly Verev, "Mu vapilinnuks" (1985), kogus "Toetuda tuulde" lk 64


avatuse taga tuleb küürida ja kasida,
ja sünnitada ja imetada,
imetada taga tuleb imestada, imestada,
et täna on see päev,
selline päev